Alljärgnev Kaire KENK’i poolt kirjutatud artikkel ilmus 12.10.1999 Õhtulehes.

Tai-chid peetakse enamasti hiina võimlemisharjutuste süsteemiks. Tegelikult on see võitluskunst, mis oma pehmete ja sujuvate liigutuste tõttu sobib väga hästi naistele.

Klassikalisel hiina võitluskunstil wu-shul on üle 400 erineva stiili. Valges maailmas on neist kõige populaarsem tai-chi, ütleb Eesti tuntuim idamaiste võitluskunstide propageerija Mart Parmas. Tai-chis (hiina keeles tai ji quan ehk “suur ülim rusikas”) eristatakse viit erinevat stiili, millest levinumaid saab õppida ka Eestis.

Tai-chi on eelkõige võitluskunst, kus samuti kasutatakse relvi, ütleb Parmas. Samas sobib tai-chi pehmete sujuvate liigutuste tõttu suurepäraselt ka tervisevõimlemiseks.

Kõik idamaised võitluskunstid jagunevad oma põhimõttelt kaheks: seesmised ja välimised. Viimased on võitluslikumad – kiired ja agressiivsed, seesmised aga suunatud rohkem sissepoole, inimese sisemise energia arendamisele. Tai-chi kuulub viimaste hulka.

“Tõukavad käed” ei võta võhmale

Üks tai-chi treening kestab poolteist tundi. Eririietust pole vaja, piisab dressipükstest ja T-särgist. Treening algab soojendusega, järgneb 12 minutit harjutusi, arendamaks painduvust ning treenimaks õiget hingamist.

Järgneb baasharjutuste kompleks tui shou ehk tõukavad käed, mis treenivad kehavalitsemisoskust ja koordinatsiooni. “Tõukavate käte” harjutusi võib vaadelda kui omalaadset maadlust kujuteldava vastasega, kus kasutatakse tõukeid käte, küünarnukkide ja õlgadega. Harjutusi sooritatakse enamasti suurte ringikujuliste liigutustega. Ka tai-chis on olemas sparring ehk kahevõitlus, kuid selle eesmärk on vastase ründejõud temale endale tagasi suunata, ei ole Riveta spordiklubi peatreener Priit Mihkelsoni sõnul tai-chis otseseid rünnakuid. Jõule järeleandmine on üks tai-chi põhiprintsiipe, nendib Mihkelson.

Oma sisemist energiat on võimalik arendada kõigil, ka väga vähese füüsilise ettevalmistusega inimestel, kinnitab Mihkelson. Eriti unikaalseks teevad tai-chi fikseeritud asendis seismisharjutused. Viimasel juhul on lihased ja närvisüsteem kõige rohkem koordineeritud ja jõu areng suurim. Hiina filosoofia kohaselt on seismisharjutused ka ideaalseks agressiivsuse põletamise vahendiks. Algajad kipuvad seismisharjutusi tegema puhtalt lihaste jõul, hiljem õpivad nad näiteks käsi ees hoidma sisemise energia abil. Ühel treeningul hoidsime käsi 38 minutit, ainult lihasjõul oleks see võimatuks osutunud, nendib Mihkelson.

Maandab lihaspingeid ja stressi

Tegelemine tai-chiga maandab lihaspingeid ja stressi. Tai-chi õpetab rahu ja lõdvestumist, vaid nii õnnestub sisemist energiat arendada ja suunata, ütleb Priit. Minu õpetaja tai-chi meister Scott Rodell on täiesti pingevaba, täiesti pehme, liigub nagu panter. Ja ta ei põe mingeid haigusi, nendib treener.

Hiina võitluskunstide klubi treeneri Cui Shi Kai sõnul võib idamaiste võitluskunstidega tegelnud inimese juba kõnnakust ja heast rühist ära tunda. Tai-chi harjutusi tehes istutakse alati n.-ö. nimmega. Sellises asendis jääb selg alati sirgeks ja pealegi väsib vähem. Jalad saavad treeningu ajal päris hea koormuse, kuid samas ei ole see füüsiliselt kurnav treening. Väga kasulikud on ka tai-chi hingamisharjutused, mis tugevdavad kopse ja ergutavad ühtlasi vereloomet ja ainevahetustki.

Kes tai-chi baasharjutusi ja tui shou harjutusi on juba kolm kuni viis aastat treeninud, võib hakata õppima sanshoud ehk vabavõitlust. Kogu tai-chi stiili kroonib tahtetreening nei gong ehk tervise tugevdamisele suunatud meditatsiooniharjutused.

Wu-shud harrastavad Hiinas kõik: nii vanurid kui lapsed (koolides on wu-shu kohustuslik õpiaine). Tai-chi on suurepärane vahend enese vormishoidmiseks, arvab Mihkelson.