Alljärgnev artikkel avaldati esmakordselt GRTC viieteiskümnenda sünnipäeva puhul korraldatud näituse Sword & Brush, Art From China’s Martial Tradition sissejuhatusena 1999 aasta oktoobris. Näituse kataloogid on saadaval $27.50 eest. Kataloog sisaldab detailse kirjelduse kogu relvastuse kohta koos artiklitega “Sword & Brush Together, the Art of the Jian & An Introduction to Chinese Sabers”. Võite tellida koopia helistades Seven Stars Trading Co. (703) 768-8676 ning makstes arve oma Visa või Mastercard’iga.

Iga kunst räägib mingit keelt. Kalligraafia kõneleb pintslitõmmetes, mis väljenduvad tindis. Pintsel, tint, kivi ja paber on õpetlase neli aaret. Nende tööriistadega harjutab kalligrafi põhilisi pintslitõmbeid, millest koosnevad kõik märgid. Meisterlikkus neis on pintsli abil väljendamise vabaduse eelduseks.

Vehklemiskunst räägib lõigete ja torgete keelt. Mõõgavõitluse tõsine õpilane harjutab kaheksat põhilõiget lõputult. Ilma nende kaheksa omandamiseta on iga vormi harjutamine tühi. Tal on vaid üks aare, aga ta väärtustab seda nagu õpetlane nelja.

Kõrge taseme saavutamine kummaski kunstis eeldab kogu keha kasutamist. See vajab olemuse voolavust ning ainult hetkes olemist. Kumbki neist on meditatsioon enesearenguks, karakteri ja hinge lihvimise vahend. Samas on nad ka füüsilised tegevused. Meditatsioon, mis on kunstiliik ja kunstiliik, mis on meditatsioon.

Et teada kunstniku sisemist hinge, jälgime me hoolega ja teadlikult tema kirjutatud märke. Et teada mõõgamehe hinge, peame me jälgima teda töös, kui ta sooritab oma vormi. Kui kalligrafeerija demonstreerib ja väljendab midagi paberil, siis mõõgamehe kunst on peenem, avalikkuse eest varjatud. See ilmub nähtavale vaid korraks.

Mõõga ja pintsli käsitsemise eesmärgiks on keha ja vaimu ühtsuse saavutamine. Kumbagi neist võib kasutada enesearengu vahendina. Kui ma vean pintslit üle paberi, siis on mul alati tunne, nagu lõikaks ma oma jian’iga. Kui ma liigun läbi mõõgavormide, on mul tihti tunne, nagu ma oleks kirjutanud suure märgi.

Wuyi (võitluskunsti) õpilased võivad uurida kellegi kalligraafiat, et saada mingit aimu kirjutaja olemusest või sellest, kes ta oleks võinud olla. Enamik Aasia kultuure arvab, et inimese käekiri on tema karakteri peegel. Kuulsad inimesed lasid Hiinas oma kalligraafia koopiaid kivisse raiuda, et seda säilitada järeltulevatele põlvedele innustuseks. Kui ma Hiinas ringi rännates vahel kuulsin, et kusagil läheduses on Keiser Kangxi või tema pojapoja Qianlong’i säilinud kalligraafia, siis läksin alati seda vaatama. Ma ei saa kunagi kohata neid mehi, kes on kaua aega tagasi surnud. Siiski ma tunnen, et õpin neid natuke tundma, kui istun vaikselt nende liikumatusse kivisse jäädvustatud pintslitõmmete voolamist uurides. Kahjuks ei ole mul mingit võimalust nende mõõgakasitsemist jälgida. Oma taijiquan’i otsingutel on mul olnud tõeline õnn tutvuda või õppida koos mitme tõelise meistriga. Ma tunnen aga erilist au, et olen saanud neilt kingituseks nende pintslitööd. Iga eksemplar on sama unikaalne, nagu selle kirjutanud õpetaja. Igal tööl on aga ka midagi ühist kõigi teiste töödega. See näitus on korraldatud tähistamaks Great River Taoist Center (Suure Jõe Tao Keskus) viieteistkümnendat sünnipäeva. See keskus on koht, kuhu me tuleme ennast arendama ning vaimuerksust lihvima. Selle näitusega oleme me otsinud vaadeldava kunsti ja tindis väljendunud meistri vaimu ning võitluskunstide nähtamatu potentsiaali vahelist sidet. Püüdes keha-vaimu ja taotluse ühtsuse poole, oleks meie loosungiks “Wenwuxing“, ehk haritud sõjaline tee. Me ei soovi seada sulepead mõõga vastu, vaid ühendada neid harmoonias.

Olles juba üheksa aastaselt võitluskunstide õpilane, on mind mõõgad ja nende elegantsed vormid alati tõmmanud. Mõned aastada tagasi, kui mu taijiquan harjutamine muutus sügavamaks, kasvas ka igatsus tõelise mõõga järele. Nii, nagu tõsine muusik ihkaks mängida Stradivariusega, otsisin ma tõelist asja terases. Kuna ma olin sel ajal aga tõsine ‘taiji pätt’, olid kõik mõõgad minu jaoks liiga kallid, makstes minu terve aasta sissetuleku. Ma vastasin sellele väljakutsele sellega, et alustasin ise oma antiikrelvade äriga. See ei aidanud mul mitte ainult koguda väikest hulka relvastust omaks tarbeks, vaid avardas ka minu kokkupuudet Hiina ajaloo ja sõjalise kultuuriga. Samuti kohtusin ma paljude relvastuse ja kaitsevarustuse õpetlastega ning tõsiste Hiina võitluskunstide harrastajatega, kes tulid omale valitud instrumenti otsima.

Kuna olen palju reisinud, et avardada oma Hiina relvastuse alaseid uuringuid, võin öelda, et kusagil pole varem olnud nii suurt avalikku Ming ja Qing relvade ning kaitsevarustuse väljapanekut, kui see. Paljud eksponaadid on unikaalsed ning kusagil muuseumides pole leida sarnaseid näidiseid. See näitus on viimaste aastate jooksul tekkinud ajaloo ja võitluskunstide sõprade ning õpilaste võrgu otsene tulemus. Ilma nende abita oleks mu oma õpingud olnud väga piiratud. Eriti tahaks ma tänada Philip Tom’I, meie kuraatorit. Ilma kahtluseta on ta suurim allikas Aasia ja Ida-Euroopa relvade ja kaitsevarustuse ajaloo ja arengu tudengitele. Samuti tahan ma tänada Ken Kung’i ja Paul Haig’i galeriisid mõõkade ja turviste laenamise eest. Nende lahkus on sellele näitusele palju andnud. Kui George Parides poleks paljusid tunde läätse taga veetnud, ei oleks meil nii häid fotosid kataloogis. Ka temale oleme me raske töö eest palju võlgu. See näitus poleks võtnud kuju ilma Great River õpilaste Betsy Anderson’i, Paris Bustillos’e, Tosha Grantham’i ja John Sherburne’i väsimatu tööta. Ilma nende lavataguste pingutusteta oleks see näitus jäänud vaid ideeks.

Scott M. Rodell, asutaja ja direktor,
Great River Taoist Center
kõik õigused kaitstud, 1999.