Allolev intervjuu õpetaja Scott Rodelliga ilmus Lõuna Hiina ajakirja More Hangzhou 2011 aasta maikuu tervisele ja spordile pühendatud eriväljaandes.

Originaaltekst on kättesaadav PDF kujul.

Autor/intervjueerija: Rueben Marley, tõlkis Mart Redi

Mul on olnud õnn veeta paar tundi vesteldes maailmatasemel kung-fu meistriga, kes on ühtaegu rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert, keskendunud Hiina traditsioonilistele mõõkadele. Scott Rodell on Great River Taoist Center (GRTC) keskuse juhataja (organisatsioon, mis on ligemale 30 aastat pakkunud Washington D. C. ümbruskonnas elavatele õpilastele kõikvõimalikku laadi võitluskunstide õppimise võimalust). Peale nimetatud kooli on üle maailma veel viis GRTC keskust, paiknedes San Franciscost kuni Vene Föderatsioonini. Scott on veetnud märkimisväärse osa oma elust, reisides erinevates riikides üle maailma: õpetades, aga ka õppides erinevate valdkondade võistluskunstimeistritelt. Lisaks on tal ette näidata 20 aastat Taijiquan’i kogemust, olles õppinud selle aja jooksul legendaarsete meistrite Wang Yen-nien, T. T. Liang ja William C. C. Chen’i käe all.

Mis puutub muusikasse, siis Scott on suur Ramones’i austaja – teadmine, mis minu jaoks koheselt äratundmisrõõmu valmistas ning kõik ülejäänu õigesse valgusesse seadis. Lõppude lõpuks, kui paljud meie seast on oskuslikud mõõgavõitlejad, samas kui enamus on suutelised ümisema vähemalt paar nooti loost “I Wanna Be Sedated“.

Vastupidiselt paljude mõttemaailmale ei peegeldu Scott’i eluviisis kinoekraanilt nähtud kung fu meistrite igapäevane range režiim, kus ärgatakse enne kukke ja koitu ning alustatakse treeningut järsul kaljutipul. Selleks on Scott’i aeg liiga hinnaline: tema elu eesmärgiks on teadmiste kogumine. Ta on võtnud endale kindla ülesande ning need tema elu sihid pole veel päris lõpuni  teostatud. Isa rollis elab Scott innustunult kaasa oma poja võitluskunstitreeningutele, külastades ja ergutades oma andekat järeltulijat epee- ja rapiirimatšidel. Vabast ajast väisab mees teisi võitluskunstide vorme, näiteks Manchu vibukunsti. Samuti otsib Scott tänini taga parimat Hiina jian mõõga – traditsiooniline Tang ja Song dünastiate relv – valmistajat, olemata rahul seni leituga. Järgnev on väljavõte meie vestlusest ja Scott’i otsirännakust mõõga järele, mis teeks oma nimele au.

Tänapäeval ei soovi keegi enam olla õpetaja rollis. Samuti ei soovi keegi olla õpilaseks. Scott teeb põgusa pausi, et ilmekalt anda mõista olukorra tõsidust, väljendades samas oma frustratsiooni, et kaduma on läinud kunst ja oskus valmistada praktilisi, efektiivseid, ajalooliselt korrektseid Hiina mõõku. Minu küsimusele, miks see nii kipub olema, vastab Scott, et maailma suurimaks probleemiks on inimeste läbilöögivõime nende valitud ettevõtmistes. Et tegijad saavutavad oma edukuse valguses taseme, mille läbi neis hävineb kogemus ja distsiplineeritus – mis aga oli kord valitud teekonna tegelikuks põhjuseks. Scott meenutab oma kunagise õpetaja lausungit, mis on temaga püsinud tänini: kuidas saab keegi olla õpetaja, kui tal on vanust vähem kui 50 aastat? Pool elust on elamata ja juba püütakse hakata midagi õpetama? Scott naerab ja jätkab oma mõtte selgitamist, küsides minult, kas ma eelistaksin õppida klaverimängu kelleltki, kes on läbinud kuuenädalase intensiivkursuse või siis meistrilt, kes on juba aastaid õppinud Juilliardis. Pikalt ei pea selle üle mõtlema: loomulikult sooviks mina parimat. Otse loomulikult ei ole klaverimängu puhul tegemist millegagi, mis oleks võrreldav mõõkadega, ent kõrgema kvaliteedi kööginugade austajana saan ma tema sõnadest aru. Lõppude lõpuks on kvaliteet see, mis loeb.

Tegelikult on tänapäeval võitluskunstide maailmas üks suurem probleem, jätkab Scott, tänu millele on väga keeruline erinevaid ebaühtlusi tasandada. Laupäevahommikuste multifilmide sisu kui ajaloo väärastunud näite fenomen püsib visalt, olles eksinult kujundanud meie arusaama sellest, missugune oli elu paarisaja aasta eest. Mis on omal moel naljakas, kui selle üle järele mõelda. Mõõgad ja mõõgavõitlus on olnud kaasaegse meelelahutuse osa sellest ajast, kui liikuv pilt populaarseks sai; ja juba sellest ajast on ekraanil nähtava eest vastutanud ebameeldivalt disinformeeritud tegelased. Tõsise õpilase jaoks ei ole mõõk miski, millesse võiks kerglaselt suhtuda ja Scott seletab mulle selle teadmise tausta. Inimestele jääb arusaamatuks, et nende jaoks, kes mõõgavõitlusega algust tegid, ei olnud see ei lõbu ega teraapia allikas: nende jaoks oli tegu elu ja surma küsimusega. Elades sõjväelise korra keskel, ei pruukinud neil tegelikult isego olla soovi mõõgavõitlust õppida, ent tegemist oli ainsa meetodiga, mille abil takistada maade vägivaldset ülevõttu, sissetungijaid ja kõike muud vägivaldset, millega selle aja inimesed paratamatult igapäevaselt arvestama pidid. Seega olid nemad sunnitud mõõgakunsti õppima ning meil on kerge unustada, et meie tegeleme sellega vaid meelelahutuseks. Paljud kipuvad arvama, et kõik muistsed inimesed olid hambuni relvastatud mõõkade ja muude relvadega, mis on loomulikult reaalsust arvesse võttes naeruväärne kontsept. Keskmine hiinlasest külaelanik jaksas endale vaevu riideid osta, mõõkadest rääkimata. Metallid olid hinnalised ja suurema hulga terariistade kogumine ei olnud põllumeeste või kalurikülade puhul majanduslikult lihtsalt võimalik. Võrdluseks võib tuua situatsiooni, kus keskmine ameeriklane, teenides miinimumpalka, ostab enesele ootamatult modifitseeritud, võistlustasemel tulirelva lihtsalt selleks, et see temal olemas oleks. Seda lihtsalt ei juhtu, möönab Scott.

Sellele järgneb minu olulisim küsimus Scott’ile: miks just nimelt Hiina mõõgad? Kas mitte pole Jaapani mõõgad ainsad kõrgelt hinnatud külmrelvad?

Scott naerab selle peale ja nendib, et sellele küsimusele võiks anda lihtsalt tüüpvastuse: et tegemist oli lihtsalt saatusega.

Scott oli alati huvitatud Jaapani mõõkadest, ent kolledžis kohtus mees vaimustava Taiji õpetajaga, kes andis temale Taiji relvade tutvustuse juures uut mõtteainet. See sissejuhatus 1980ndate alguses tekitas Scott’is väga põhjalikku huvi. Scott’i innustas teadmine, et ta õpib midagi, mis ei ole laialdaselt levinud. Sellest piisas, et süveneda põhjalikumalt Hiina mõõga saladustesse. Mehe pingutused kandsid viimaks vilja, sest üks tema lemmikõpetajatest juhendas teda keerukamate tehnikate omandamisel, õpetades talle Hiina mõõgaga ohtlikke lõikerünnakuid. See oli miski, mida antud õpetaja polnud kunagi varem kellelegi õpetanud. Segan Scott’ile vahele, et küsida, kas tema kirglikkus oli kuidagi seotud sellega, et just temale salajasi mõõgavõtteid õpetati. Scott võtab seepeale oma eluea treeningud kokku, nentides, et ta oleks võinud jõuda kaugele mistahes võitluskunstis: see oli lihtsalt miski, mida ta oma eluga soovis saavutada, sõltumata valitud stiilist.

Viimaks läks Scott otse teema allika juurde – Hiinasse – kuna ta soovis vahetumalt mõista neid põhjuseid, mis teevad Hiina kultuuri sedavõrd unikaalseks ning kuna ta soovis oma oskusi lihvida kaugemale, kui see kodumaa pinnal võimalik oli. See kõik polnud alati kerge, kuid Scott ei olnud valmis alla andma. Tema iseloom muutis ta kiirelt üksinda uitavaks võõraks, kes oli suuteline lõpmata Hiina mõõkadega lõikamisest rääkima. Tol hetkel oli maailm üksmeelel, et ainult Jaapani mõõgad on tõhusad lõikerelvad, kuid Scott jätkas valitud teed, lihvides oma oskusi ja demonstreerides neid seni, kuni need viimaks tema kaasaegsete tähelepanu pälvisid. Scott sai ohtra kriitika osaliseks, ennekõike Jaapani mõõgameestelt, kes ei pidanud tema lõiketehnikat piisavalt vääriliseks ning arvasid, et ta võiks oma püüdlustest sootuks loobuda. Scott jättis nende kommentaarid meelde. Viimaks töötas ta välja tehnika, mille abil oli suuteline lõikama sama puhtalt kui Jaapani mõõgaga, tehes seda seejuures ühe käega, kasutades klassikalist Hiina mõõka! Sellele järgnenud tormilaine mõõga- ja võitluskunstide harrastajate maailmas muutis mehe omamoodi kohalikuks kangelaseks tolleaegsete Hiina mõõgavalmistajate jaoks. Scott’i uut tehnikat tunnustati kui läbimurret kaasaegses mõõgakunstis, sest mitte keegi teine polnud millegi taolisega toime tulnud. Kuigi Scott’i avastust nimetati otseseks väljakutseks äraproovitud Jaapani tehnikatele, keeldub mees ise nimetamast, kumb kahest etem on. Löök või lõige on ikkagi kas hea või halb; elu või surm.

Mis ootab Hiina mõõgatööstust tulevikus?

Õigupoolest on maailmas kahte sorti mõõku. Kes tööstusharuga kursis on, tunnevad ühtesid kui SLO (sword-like object) ehk siis mõõga maketi nime all. Hiinlased on nende valmistamisel muutunud üha osavamaks, sest väga pikka aega olid need lihtsalt läikivad ja efektselt disainitud terad, mis meenutasid mõõka. Need riputati seinale ja nende ainus eesmärk oli seal hea välja näha. Seesugused dekoratiivsed mõõgad valmistatakse pildi alusel, olemasolevat disaini kopeerides – kuid omamata mistahes arusaama sellest, kuidas antud terariist käes tundub. See kõik on nüüd muutumas, olgugi, et väga aeglaselt. Loomulikult on tarbija turgu ja kvaliteeti juhtivaks elemendiks. Kui ostjad ei eelda mõõkadelt kvaliteeti, siis on tulemuseks ka ebakvaliteetsed mõõgad. Õnneks kasvab mõõgaentusiastide ja nende ekspertide hulk, kes harjutavad ja õpivad ehtsaid mõõku kasutades, üle maailma jõudsalt. Mis on positiivne, sest kaudselt on tulemuseks kvaliteetsemad tooted.

Selleks, et mõista tulevikku, on oluline tunda minevikku. Jaapani mõõkade valmistamise tehnika on protsess, mis tuli Hiinast ning Tangi Dünastia ajal tehti sellesse väljaspool mandrit mitmeid parandusi – selleks, et kohanduda Jaapani pinnase eripäradega. Jaapanis on metalli alusmaterjal liivasem ja madalama maagi sisaldusega, mis omakorda nõuab spetsiaalset meetodit terase tootmiseks, et selle abil valmistada võitluskõlbulikke mõõku. Hiinas on materjalid maagi sisalduse poolest tunduvalt kvaliteetsemad, mistõttu isegi aastasadade eest valmistatud mõõgad on Jaapani omadega võrreldes tunduvalt vastupidavamad. Jaapani mõõgad kipuvad surve all murduma, samas kui Hiina mõõgad on tuntud oma paindlikkuse poolest. Scott lisab: “Ei tea küll, mis sina arvad, aga mina eelistaks võitluses mõõga paindlikkust murdumisele.”

Scott’i kohta leiab lisainformatsiooni GRTC kodulehel: http://www.grtc.org

Scott on kirjutanud järgnevaid raamatuid:
(2008) A Practical Guide to Test Cutting for Historical Swordsmanship
(2003) Chinese Swordmanship: The Yang Family Taiji Jian Tradition
(1991) Taiji Notebook for Martial Arts